Müüt 1 – Ma olen voolamises

New Age müüdid

Töötades igapäevaselt inimestega puutun kokku sellise nähtusega nagu värskelt vaimselt ärganu uued suurepärased arusaamised maailma toimimisest. Ma nimetan neid new-age-müütideks ehk kuigi seal on esoteeriline tõetera sees, siis hooletu kasutamise tulemusena võib see sealt sootuks kaduma minna ning asemele tuleb kummaline uus eelarvamuslik arusaam maailmast.

Müüt 1 – Ma olen voolamises

Ülistatud seisund, kus elu on kerge ja asjad saavad tehtud pingutuseta. Võimalused mängivad ise ennast kätte ja seega ma võin elu täielikult usaldada. Olen parasjagu saavutanud kõrgema seisundi - voolamise. Kõik, mis voolamisega sünnib on õige.

See on ju tõesti suurepärane olek ehk mis siin siis ikkagi on läinud "tõlkes kaduma"?

Tegemist on komposiit-müüdiga ehk siin sisaldub:

- esimene tunne on õige

- takistuste puudumine tähendab, et teen õiget asja

- kui minu vibratsioon on hea, siis kõik laabub

Mis on siit pildilt puudu? Kõige olulisem, mis puudu on, on hingekontakt ehk Unenägija ühendus. Nimelt hing inkarneerub uue potentsiaali avaldumiseks ehk õppimiseks. Uut saab avastada ainult tundmatusse minnes. Tundmatu on aga täis nii meeldivat kui ebameeldivat. Lisaks, kui tahta treenida võimekust, siis iga treeningu aluseks on, et eksisteerib raskus, mille vastu seda võimekust treenida. Näiteks lihaste treeninguks on meil vaja hantleid. Seega potentsiaali realiseerimiseks juhib hing meid alati raskustesse.

Sellest tulenevalt, kui ma soovin alati olla voolamises ja teen sellest järelduse, et olen õigel teel, juhtub suurema tõenäosusega vastupidine: ma püsin mugavustsoonis ehk teadaolevas ning väldin "hantleid", millega endale uusi oskusi treenida.

Nüüd tahaks mõistus kohe kinni hakata vastupidisest ehk kas kõik peab siis koguaeg läbi raskuste tulema? Kas peab siis kogu aeg punnitama? Kui hakkame oma tahtmist läbi suruma või võtame hõõrdumist kui õigel teel olemise märki, siis eksime rajalt täpselt samamoodi. Nii nagu voolamine ei ole indikaator südamega teest, ei ole pidev raskustes olek seda samamoodi.

Kuidas voolamist siis kasutada? Me oleme inertses vormide maailmas ja seega meie taju kipub fikseerima ennast teatud arusaamiste, hinnangute ja väärtuste külge. Selle tulemusena kasutame uutes, tundmatutes olukordades lähenemist, mis tulemust ei anna. Jääme kinni "mul on õigus" seisundisse ja siinkohal ongi vaja välja tuua taju platsiline võimekus ehk muutuda veeks ja voolata teise perspektiivi, näha uusi võimalusi, leida uued teadmised.

Seega voolamine on oskus/tööriist ja mitte indikaator õigest ega sihtkoht, kuhu on vaja jõuda.

Müüdimurdja Rein