Olen rännakul

stun üksinda pimedas metsas. Ei, mitte päris sügavas laanes, hoopiski vana talu ääremail vana hiiepaiga vahetus läheduses. Päike loojus paar tundi tagasi. Kuigi on kesksuvine aeg, on keset ööd siiski pime. Ainult hääled väljalt ja puude vahelt. Linnud on oma laulu juba mõnda aega tagasi kokku pakkinud. Ometi lendab keegi ikka vaikse sahina saatel viuh üle silmapiiri.

Siin ma siis istun. Iseendaga. Olen rännakul. Südaöine mets ei olegi hirmutav, jõuan veel mõelda, kui ärkan justkui poolunest valju kiljatuse peale, mis kostub üsna siitsamast, minu kõrvalt. Kohe kostub teinegi kiljatus. Ja siis on taas kõik vaikne. Vaid tuul sahistab üleval kaselatvades. Siiski, tundub, et minu kõrval kõrguvale noorele vahtrapuule maandus keegi istuma. Või kujutasin ma seda vaid ette… Tõmban jopeluku taas kurguni kinni, veidi jahe on, olgugi et suvi, ja sätin end taas selg vastu kasetüve istuma. Õigemini on mu selga toetamas kahe haruga kask. Imestan endamisi, et ma kiljatuse peale hirmu ei tundnud, kui järsku kostab üsna lähedalt heinamaa pealt vali sahin ja seejärel veider haukumine. Koer see kindlasti ei ole! Koera kohta kõlab see haukumine pehmelt öeldes veidralt. Haukumine kostub veel korra. Taipan siis, et see on see sokk, kellest ennist juttu oli, kelle heinas püherdamise kohti päevavalges heinamaa peal üsna mitut nägin ja kelle eest hoiatati, et on teine siin ümber luusimas. Kummalisel kombel tunnen isegi rõõmu sellest kohtumisest - olgugi, et vaid hääl. Kes teab, võib-olla seal välja peal oleksin ma praegu hirmust segane… aga võib-olla ei oleks ka. Loodus!

Läheb pimedamaks. Päikesetõusuni on veel hea mitu tundi. Olen tulnud siia rännakule visiooni otsima. Isegi täpselt ei tea, mille kohta. Peast tormab läbi tuhandeid kummalisi mõtteid. Jään taas suigatama. Kuigi peaksin hoopiski üleval olema. Aga nii hästi, kui see hetkeline suigatus, pole ma juba tükk aega maganud. Nii ma siis istun seal, selg vastu kasetüve ja rändan. On see unenäo ilm või südaöine mets, ometi rullub mu silme ees lahti tee. Selline kahe rattareaga väike külavahetee, millel keskel mururiba ja hein kõrgumas servades. Tee ise on päikeseline, kerge kurviga, nagu keksiks ta ise omaenda rada. Virgun taas. Paistab, et aeg pole sugugi edasi läinud. Ikka veel on pime. Tõusen, sirutan ja tammun veidi ringi. Jään siis silmitsema kagu suunda, taevast, mis puuvõrade vahelt paistab, vana Tammetsõõri ja puid enda ümber. Korraga märkan kaske, mis otse minu vastas, kuid minust veidi eemal seisab. Ja kase tüvele on keegi joonistanud südame.

Istun veel korra maha ja keeran oma näo kirde suunas - ehk hakkab juba koitma? Kas teadsid, et Eestis ei tõusegi päike idast, hoopis kirde suunast tõuseb. Istun, vahin ootusärevalt taevast, kuulan tuule sahinat üleval puulatvades ja korraga tunnen seda ärevustunnet. Just sedasama, mis mind varasemalt on justkui jalust niitnud, omamoodi paanikahoo minus tekitanud, kuid mis tegelikult tahab öelda, et tahan siit ära, tahan sinna, kus asjad ja kohad on tuttavad, kus aeg on tuttav. Vaatan seda tunnet endas ja… luban tal olla. Pakin end taas jope sisse, et külm ega putukad ligi ei pääseks ja istun edasi. Tegelikult on ju päris mõnus. Üllatav! Mul päriselt ei olegi hirmu. Ja ma arvasin, et ma kardan üksinda pimedas metsas…

Taevakaar lööb helendama ja korraga läheb lahti tõeline lindude koor. Alguses esimesed hääled, veidi tagasihoidlikumad, siis järjest hoogu kogudes, kuni terve maailm rõkkab taas linnulaulust. Kuu on vahepeal end pilvede vahelt välja rebinud ja särab nüüd eredalt taevas olles valmis teatepulka üle andma. Uus päev on algamas.

Pakin end kokku, See seiklus on nüüd tehtud. Kohtusin iseendaga. Jaa, ka selle osaga endas, mis mulle ei meeldi. Hiljem, öisele rännakule tagasi vaadates, sain aru, kui isekas ja ahne ma olen panemata tähele, mis kõik mul juba olemas ja käeulatuses on. Aga mul on hea meel kodukakuga kohtumise üle. Temap see oligi, kes kilkas ja end siis vaikselt puuoksale sättis meenutades, et ürgne sisemine tarkus ongi vaikne, tasane, meie endi sees. Ja see rada, mida mööda ma sammun, sellel on süda sees.

Soojusega, Anu