stun üksinda pimedas metsas. Ei, mitte päris sügavas laanes, hoopiski vana talu ääremail vana hiiepaiga vahetus läheduses. Päike loojus paar tundi tagasi. Kuigi on kesksuvine aeg, on keset ööd siiski pime. Ainult hääled väljalt ja puude vahelt. Linnud on oma laulu juba mõnda aega tagasi kokku pakkinud. Ometi lendab keegi ikka vaikse sahina saatel viuh üle silmapiiri. Siin ma siis istun. Iseendaga. Olen rännakul. Südaöine mets ei olegi hirmutav, jõuan veel mõelda, kui ärkan justkui poolunest...